Kurb lugu – Händkakk, Uraali kakk, Strix uralensis, Ural Owl

Soovin teha kakkude eluga pisut tutvust ning võtsin ette otsida üles vähemalt üks kaku pesa. Läks aega ja vaeva, mis ta läks, kuid pisukese abistava juhuse abil ma ühe händkaku pesapuu ka üles leidsin. Oma abi osutas mulle seekord metssiga, kes õhtupimedas minu peale pahandas, mille peale hakkas kaku isalind häälitsema, kellele emalind omakorda pesal istudes vaikselt vastas. Juhuste kokkulangemiste tipuks juhtusin mina olema sel momendil pesapuust kuuldeulatuses, a`40-50m.
Loomulikult olin õnnelik, et suutsin need toredad linnud ja nende pesapaiga leida.

Paraku ei jätkunud mulle rõõmu kauaks. Esimene murenoot oli, et ühel vaatluskorral oli pesapuul üks muna vanast rähniaugust selgelt näha. Kuivõrd siis tegi veel külma, oli karta, et sest munast enam asja saa. Samuti käisid kaarnad, kes kvartali jagu eemal pesitsevad, korduvalt kakuema pesal kiusamas.
Nüüd siis mõned päevad tagasi läksin kakuperele külla, et kaeda, kas neil pojad juba koorunud ja kas on aeg hakata käima neid sagedamini külastamas. Olles istunud oma varjetelgis ja oodanud mõnedki tunnid, imestasin, et kakuema nõnda kaua pesalt ära on, ega ole kuulda ka nende häälitsusi. Varem oli emalind käinud pesalt ära vaid kuni 10 minuti korraga, ilmselt kusagil metsasügavuses isalinnult sööki nõutamas, sest sellele eelnes alati väikene omavaheline jutuajamine. Imelikul kombel ei käinud see isalind ema pesal toitmas, vaid lasi emalinnul enda juurde toidu järele lennata.
Otsustasin siis minna asja lähemalt kaema. Jalutasin pesapuu alla ja leidsin sealt eest kolm muna. Ilmselt siis kukkusid või kukutati kõik munad sest rähniaugust välja ja hüljati pesa. Kahju…