Passisin põlluservas kindla plaaniga sokuonu välja meelitada, et teda siis vastu tõusvat päikest jäädvustada. Öö kuni päikesetõusuni oli paljulubav, selge, mõnusalt jahe ja kerge uduvinega. Kuid … nagu ikka, paar tunnikest enne oodatu saabumist kaeti kõik halli looriga. Pettunult ringi vahtides märkasin kaugel põlluservas kedagi toimetamas, palja silmaga vaadates mõtlesin endamisi “ohhssa, kui suur kährik”, siis aga jõudis pärale, hunt hoopis. Just nii ootamatud need kohtumised selle intelligentse, ilusa ja kardetud loomaga ongi. Eks oli temagi seal põllul sarnase plaaniga, et kits või sokuonu koju kutsikatele kaasa viia, sest minu imiteeritud kitse kutsungi peale reageeris ta poolelt sammult ja traavis sirgjooneliselt kiiresti üle põllu hääle peale kohale. Ilmselt tulnuks ta päris ligi kui ebasoodus tuuleiil poleks mu lõhna talle peale kandnud. Tema hetkeline peatumine enne lahkumist aga võimaldas mul temast paar kaadrit jäädvustada. Üllatav oli minu jaoks, et ta ei lahkunud sugugi paaniliselt põgenedes, vaid sarnase rahu ja kerge üleolekuga nagu seda teevad vanad põdrapullid, lahkudes aeglasemal sammul kui tulles. Ehk annab loodus mulle edaspidi uued ja paremad võimalused ka mõni korralik hundi portree jäädvustada.